Kooliharidusest Nõos
1687. aastal kirjutas Bengt Gottfried Forselius, et 11 pastorit on läinud talvel kooli pidanud ja nende kohtade hulgas, kus kool oli, nimetati ka Nõod. Seega võib kindlalt väita, et hariduselu Nõo mail oli olemas juba 1686. aastal. Edasi on teada, et 1688. aastal oli Nõo kihelkonnas juba 3 kooli – Nõos 22, Lukel 23 ja Rõhul 8 õpilasega. See näitab, et tolleaegne Nõo pastor Poppius oli aktiivne hariduselu edendaja oma kihelkonnas.
Põhjasõja (1700 – 1721) lõpust on teada, et Nõos oli kool 14 õpilasega ja 1720-ndatel aastatel oli koolmeistriks Hire Hans. 1725. a. visitatsioonis on köstriks nimetatud Ilpo Jahn, kes samal ajal ilmselt tegutses ka koolmeistrina.
1775. aastal oli lugeda oskajaid Nõo kihelkonnas kohaliku pastori hinnangul umbes 50%. Selleks ajaks oli ka koolikohustus sisse seatud. Pika aja jooksul, mil Nõos kooli on peetud, on siin kooliõpetajana töötanud mitmeid Eesti kultuuriloos olulisi isikuid. Nii on olnud kihelkonnakooli juhataja 1865-1883 Johann(es) Kanswey, esimesi eesti näitekirjanikke. Tema näidendit “Mihkel ja Liisa ehk: Vaata, mis rikkuse ahnus võib teha” on mängitud “Vanemuise” laval. Kanswey järel töötas koolijuhatajana aastatel 1883-1900 helilooja Aleksander Sprenk-Läte. Tuntud heliloojatest oli Nõo kooli õpetaja 1926-1930 Eduard Tubin. Eduard Tubinale avas Nõo Muinsuskaitse Selts originaalse mälestustahvli majal, kus ta Nõos õpetades elas. Vanal kihelkonnakoolimajal on mälestustahvel ka Aleksander Lättele. Aleksander Lättega samal ajal oli Nõos pastoriks Martin Lipp (1884-1923). Martin Lipu kalmul Nõo kalmistul asus varem pronksbüst, mis kavatsetakse taastada. Aleksander Läte ja Martin Lipu koostööst on sündinud mitmeid tuntud laule, näiteks “Kus Põhjalahe kohiseb”. Martin Lipu sõnadele on Enn Võrk kirjutanud lipulaulu “Eesti lipp”.
Nõo kooli ja ka kihelkonna minevikust on võimalik ülevaadet saada mitme väljaande alusel. Kauaaegse Nõo kooli õpetaja Agnes-Asta Marandi sulest ilmus kooli 310. aastapäevaks “Nõo kool läbi kolme sajandi”. Kooli 315. aastapäevaks ilmus samalt autorilt veel “Lehekülgi Nõo ajaloost. Nõo kihelkonna hariduselu”. Nõo kooli juhataja aastatel 1934-1940 Edur Tasa andis välja ülevaatliku käsitluse “Nõo – meie kodu”. Selleski raamatus on palju kirjutatud Nõo koolist, kooliõpetajatest ja koolipoistest.
Võrreldes Edur Tasa ajaga on Nõo kool üle elanud palju muutusi. Ei ole enam 1934. aastal valminud koolimaja. Sõjajärgne Nõo Mittetäielik Keskkool reorganiseeriti 1953.aastal keskkooliks. 1951.aastal oli kooli direktoriks saanud noor ja energiline Kalju Aigro, kes sellesse ametisse jäi 31 pikaks aastaks.
Seoses Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega on toimunud järjekordsed suured muutused kogu Eesti hariduselus. 1994/95. õppeaastal lahutati Nõo Reaalgümnaasium kaheks eraldiseisvaks kooliks: munitsipaalkool Nõo Põhikool ja riigikool Nõo Reaalgümnaasium.
